28. oktoobril toob show-võistlus TRIXS 2023 Eestisse mototriali maailma paremiku, kes asuvad tsikli seljas ekstreemseid takistusi vallutama Unibet Arenal. Mis ala õigupoolest trial on ja kui kaua on seda Eestis harrastatud?

Vaadates triali kui ala käekäiku Eestis, avaneb üllatavalt mitmetahuline lugu, mille algus ulatub kuue kümnendi taha. Järjepidevalt toimuvatele võistlustele pandi alus 1963. aastal, kui peeti esimene „Vasalemma traiel“, kuid teenekas treener, kunagine võidusõitja ja ala eestvedaja Mati-Valdo Karuauk meenutab, et esimesed katsetused tehti veelgi varem.

„Esimesed eestikeelsed read uue mootorlspordiala kohta ilmusid 1961. aaasta ajakirjas „Kehakultuur“ nr. 18, tutvustades lugejaid põhitingimuste ning vajalike näpunäidetega nii võistlejaile kui ka võistluste korraldajaile,“ sõna Karuauk.

„Lisaks nägid Vasalemma „Kalevi“ mootorisportlased eesotsas Padise Paemurdude peamehaaniku Lembit Lahi ja Endel Sulepiga ajakirja „Illustrierte Motosport“ ühes numbris triali kohta juba täpsemat infot ja siis oli otsus kindel. Nad pöördusid Saksa DV Motoföderatsiooni poole, et saada täpsemalt teada võistlusreeglite ja nõuete kohta võistluste korraldamiseks. Need nad ka said ja need tõlgiti Eesti keelde. See oli 1962. aasta Jaanipäeval, kui Vasalemma „Kalevi“ äsja loodud motosektsioon korraldas demonstratsioonvõistluse. Üritus meeldis ja 1963. aastast pandi alus traditsioonilisele „Vasalemma traielile“. 15.septembril 1963. aastal toimus Vasalemmas esimene ametlik trialivõistlus Eestis ja kogu Noukogude Liidus. Eesti NSV Motoföderatsioon kiitis ürituse heaks ja 1964. aastal kinnitati võistlusmäärused. Samal aastal toimusid ka esimesed Eesti meistrivõistlused,“ lisab Karuauk.

Algusaastate menu paistab tagant järgi üsna tormiline. Trialit hakati peale Vasalemma harrastama veel Tallinnas, Haapsalus, Keilas ja teistes Harjumaa kohtades. Lisaks veel Väike-Maarjas, Järva-Jaanis, Vändras. Veidi hiljem ka Tapal, Kadrinas, Karksi-Nuias Viljandis ja mujal.

Nagu iga motospordiala, on ka trial läbinud pika aja jooksul hulga muutusi. Algusaegadega võrreldes sõidetakse mõistagi hoopis teistsuguste tsiklitega, samamoodi on tohutu arengu teinud võistlusmäärused ja sõitjate varustus. Kui päris aus olla, siis õiget varustust algul polnudki.

„Võistlejal ei olnud kohustuslik kasutada näiteks kaitsekiivrit, -prille, spetsriietust ega saapaid. Täiesti okei oli kui võistleja tuli starti seljas vihmamantel, peas kaabu või soni ja jalas dressipüksid ning ketsid. Kairseriietus, kiiver ja saapad olid kohustuslikud ainult motokrossis ja ringrajal. Hilisematel aastatel need nõuded ikkagi tulid,“ tõdeb Karuauk.

Algul olid võistlusreeglidki katsetel väga lihtsad. Katse läbimise aega ei arvestatud, nüüd on limiitaeg 90 sekundit. Kui võistleja puudutas jalaga maad, sai ta ühe karistuspunkti. Raja tähise puutumine andis 10 trahvipunkti, istmelt mahatulek 15, rajalt väljasõit või kukkumine 20 punkti. „Kusjuures loeti ära kõik „jalad“ ja teised karistuspunktid, mis katsel kokku saadi ja see oli võistleja katse karistuspunktide summa. Seitsmekümnendatel tuli non-stop reegel st võistleja pidi läbima katse selle kulgemise suunas ja ei tohinud peatuda. Peatumist loeti esiratta peatumise järgi ja seda loeti ebaõnnestumiseks,“ selgitab Karuauk.

Kuna algusaastatel oli võistlustel eraldi klassid nii sportmootorratastele kui ka tänavsõidu mootorratastele, oli kõigil võimalus ennast proovile panna. Huvi pärast käis trialit proovimas nii mõnigi Eesti motokrossi ja ringraja paremikku kuuluv sõitja.

„Mõne aja pärast leiti, et traieli rajale motokrossi mootoratas hästi ikka ei sobi, vaid on vaja spetsiaalseid selleks kohandatud mootorrattaid. Seadusega oli kehtestatud nõue, et ametlikel võistlustel tohib sõita ainult Nõukogude Liidus või sotsmaades valmistatud mootorratastel. Kuna sobivaid rattaid saada ei olnud, siis kuuekümnedate aastate lõpus ja kuni 1976. aastani võisteldi ainult tänavasõidu mootorratastel. See oli kindlasti üks põhjusi, miks teiste motospordialade sportlastel huvi traieli vastu vähenes,“ nendib Karuauk.

Paremad ajad saabusid jälle kaheksakümnendatel. Võimsa tõuke selleks andis tõik, et Rahvusvaheline Olümpiakomitee arutas taotlust võtta olümpiamängude kavasse mõni motospordi ala. Sobilikuks peeti ainult trialit kui kõige odavamat ja piisavalt laia kandepinnaga motoala. Seoses sellega hakkas ka tollane NSVL motoföderatsioon tõsiselt selle ala vastu huvi tundma ja sestap otsustati edaspidigi korraldada liidu meistrivõistlusi trialis. Alustati üleliidulise võistlusmäärustiku koostamist ja selles osales Eesti Mootorrattaspordi Föderatsiooni esindajana ka Mati Karuauk.

„Minule tehti ülesandeks valida triali komisjon ja moodustada Eesti trialikoondis. Samuti määrati mind koondise peatreeneriks ning volitati pidama läbirääkimisi Läti ja Leedu motospordi föderatsioonidega, et korraldada Balti Meistrivõistlused trialis. Kõik see toimis ja huvi ala vastu oli suur. Ka Eesti motokrossi paremiku kuuluvad sportlased hakkasid triali võistlustel osalema,“ räägib Karuauk.

80ndatel moodustatud Eesti koondisesse kuulusid Arvo Mellis, Margo Novikov, Peter Madisson, Mati Karuauk, Kalle ja Toivo Ivainen, Anti Burk. Tegu oli Nõukogude liidu tasemel tippkonkurentsi kuuluvate sõitjatega, kes noppisid toonastelt tiitlivõistlustelt mitmeid medaleid. Näiteks 1986. aastal teenis Eesti koondis liidu meistrivõistlustel Jelgavas hõbemedali. Individuaalselt võitis Arvo Mellis hõbemedali ka noorteklassis ning Peter Madisson pronksmedali D-klassis. Medalite lisa tuli ja kahel järgmisel aastal peetud nõukogude liidu meistrivõistlustelt.

Totaalne langus toimus seoses NSVL-i lagunemisega ning 1990ndatel trialist kui tõsiselt harrastatavast motoalast Eestis rääkida ei saanud. Sõitjail ei jätkunud raha uute tsiklite või varuosade ostmiseks ning ka alaliidu koostöö ei sujunud teiste Baltiriikide vahel. Uus tõus, mille järg kestab tänaseni, sai alguse 2003. aastal.

„Jaak Burk ostis sel aastal esimese triali mootorratta ja asus innukalt treenima. Järgmisel aastal ta juba hakkas osalema Läti meistrivõistlustel ning lätlaste abiga korraldasid Burk ja Ilmar Kald juba järgnevatel aastatel Vasalemmas nii Eesti- kui ka Balti meistivõistlusi. GasGas ja mitmed firmad hakkasid tarnima Eesti turule kaasaegseid trialimootorrattaid ja tänu sellele kasvas ala populaarsus taas kiiresti,“ tõdeb Karuauk.

Burk asus võistlustulle ka maailma- ja Euroopa tasemel. Näiteks 2007. aastal teenis ta Läti koondise ridades võisteldes rahvuste Trialil 9. koha. Hiljem osales ta juba veteranina ka individuaalselt Euroopa meistrivõistluste etappidel, kus platseerus teise kümnesse.

Praegusel ajal on Eesti nimekaim trialisõitja Keity Meier, kes sel aastal võistles esimese eestlasena naiste MM-sarja tugevaimas Trial GP klassis ning sai hooaja kokkuvõttes 9. koha. Mullu on Meier naiste Trial2 klassis MM-sarja neljas. Kolmel korral on ta valitud Eesti aasta naismotosportlaseks.

28. oktoobril Unibet Arenal veel Eesti trialisõitjaid võistlemas ei näe, kuid ülitehnilistele etappidele tuleb mõõtu võtma meeste absoluutne maailma tipp eesotsas 33-kordse maailmameistri Toni Bou, tänavuse MM-hõbedamehe Jaime Busto ning pronksmedalivõitja Gabriel Marcelliga.

TRIXS 2023 piletid on müügis piletitasku.ee keskkonnas, Unibet Arena uksed avatakse pealtvaatajatele 28. oktoobri õhtul kell 15:30, tsiklid asuvad starti kell 17:00.